Pärast vestlust suhtus Rachel Andie'sse hoopis teistmoodi. Ta oli taas sõbralik ja heatujuline kaaslane. Sisimas oli tal hea meel, et Anide oli otsustanud jääda.
Järgmisel hommikul käisid nad korra peakorteris, veendumaks, et kõik tööd on kontrolli all ning otsustasid siis ülejäänud päeva vabaks võtta. Andie't rõhus küll eelseisva missiooni raskus, kuid ta püüdis seda aina edasi lükata ning elada päev korraga. Ta teadis, mida ta peab tegema, kui nad Wilson'i kätte saavad. Lõpuks jahtis Wilson Andie'le teadmatul põhjusel just teda ning Andie võimalus oli see ka lõpetada.
Rachel ja Anide käisid terve hommikupooliku ja pärastlõuna poodides San Francisco südames, kuhu nad olid sõitnud Rachel'i uhiuue Porche'ga.
"See on väike kingitus Diego'lt," oli Rachel vastanud, kui Andie esmakordselt autot nägi.
Kell oli umbes viis saamas, kui Porche lõpuks kolmekorruselise räämas korterelamu ette seisma jäi ning Andie kõrvalistuja uksest väljus. Ta lehvitas Rachel'ile, kes oli otsustanud Diego juurde minna ning sisenes lahti olevast uksest trepikotta. Ta kõndis kolmandale korrusele ja keeras ukse lahti. Suur oli tema üllatus, kui nägi esikus nagis rippumas meeste jopet. Ta oletas, et tegu on Diego mõne vana jopega ning viskas enda jaki selle peale. Ümber pöörates märkas ta aga meest, kes seisis elutuppa viiva ukse lävel. David. Väheke segaduses olles taganes Andie seina vastu. Ta ei mõistnud, kuidas see sai tõsi olla? Ühtäkki tajus ta olukorra tõsidust ning siis jälle soovi mehele kaela hüpata. Lõpuks, viimasele soovile järele andes, kõndis Andie David'i juurde ja kallistas teda tugevasti.
"Nii hea, et sa siin oled," lausus Andie vaikselt, lastes emotsioonidel endast võitu saada.
"No, mis nüüd?" küsis mees, pühkides esimese pisara Andie põselt. Esimest korda siinveedetud aja jooksul oleks Andie tahtnud kellelegi paljastada oma saladuse. Ta vihkas David'i ees salatsemist. Nende vahel polnud kunagi olnud saladusi ja nüüd ohustas nende suhet üks Andie poolne räpane vale. Kuid ta surus selle mõtte alla, keskendudes praegusele hetkele.
"Miks sa ei öelnud, et sa tuled?" küsis Ande, kui oli diivanile istunud.
"See oli Rachel'i idee," paljastas mees.
"Muidugi, nii temalik," pomises Andie, imestades, et ta ise selle peale ei tulnud. Ta toetas oma pea David'i õlale ning küsis: "Kui kauaks sa siia jääd?"
"Nii kauaks, kui sa tahad," oli mehe vastus.
Nad istusid veel mõnda aega, kuni Andie kuulis oma telefoni helisemas. Ta hüppas püsti ning võttis kotist oma mobiili.
"Mis on?" küsis ta mitte eriti sõbralikult, kui nägi, et helistajaks oli Theo. Ta tõesti lootis, et tegemist polnud töö asjadega, sest praegune hetk David'iga oli väärt rohkem kui mõne mõrtsuka peatamine.
"Pane end valmis. Me vist leidsime Wilson'i. Ma olen minuti pärast su maja ees," lausus Theo kiiresti ning vägagi tõsiselt, mis tähendas, et tegemist ei olnud naljaga. Andie oleks igal hetkel selle pikalt saatnud, kuid siiski oli see esimene missioon, milles Andie'l oli lubatud osaleda ja tegemist oli siiski Andie vanemate tapjaga. Ta pidi minema.
Andie pani mobiili endale taskusse ning pöördus David'i poole.
"Anna andeks, aga ma pean minema," ütles ta vabandavat nägu tehes.
"Pole midagi. See oli Rachel, eks? Ta ütles, et teil on tööl praegu väga raske. Mine aga," ütles David ja tõusis samuti püsti. Ta tõesti uskus, mida rääkis.
"Kas ta ütles nii?" küsis Andie. David noogutas.
Hetke pärast kuulis Andie elutoas olevast lahtisest aknast kummide vilinat ja pidurdamist. Theo oli Andie'le järele tulnud. Andie suudles David'it põsele ning siis avas ta ukse.
"Tule varsti tagasi," kuulis ta David'it ütlemas enne, kui ukse sulges.
Edasine toimus kõik väga kiiresti. Tänavale jõudes märkas Andie pimedas tulede säras Theo autot ning läks ja istus kiiresti mehe kõrvale autosse. Ta ei heitnud kordagi pilku maja kolmanda korruse aknale, kus seisis David, mittemidagiütleval pilgul jälgimas, kuidas auto pimedusse sõitis.
Thursday, October 13, 2011
Friday, June 3, 2011
5. Viimane võimalus
Järgmisel nädalal ei möödunud päevagi, mil Andie poleks käinud ühingu peakorteris. Ta teadis nüüd kõiki inimesi vähemalt nägupidi ning ta oli ametlikult ühingusse vastu võetud. Iga päev harjutas ta Theo'ga märgilaskmist ning Rachel õpetas talle enesekaitset, tõsi küll vastu enda tahtmist. Rachel oli ainus, kes organisatsionnis Andie vastu oli. Seepärast suhtus ta Andie õpetamisel temasse erilise karmusega.
Ühel õhtul pärast trenni võttis Andie ka selle teema üles. Nad olid parajasti oma asju kokku panemas ning ennast kodu poole teele seadmas, kui Andie ettevaatlikult küsis:"Rachel, mis sul minu vastu on?"
Rachel vaikis, kuid ilmselt mõistis ta, et ei saa seda teemat igavesti vältida ning lausus:"Kas sa siis aru ei saa? Andie, su valik pole õige. Sa ei tea, millesse end mässid."
Andie ei lausunud sõnagi. Tal polnud ehk tõesti aimu, kuidas organisatsioon ta elu muudab, kuid teisalt - kas Rachel'il oli õigusi selle koha pealt talle etteheiteid teha? Oli ju temagi valinud ühingu üheks oma elu osaks.
"Mina kahetsen oma otsust," ütles Rachel, justkui Andie mõtteid lugedes.
"Miks?" küsis Andie uskumatult.
"Andie, see võtab su elust tohutult suure aja. Theo on mulle rääkinud, kui palju potentsiaali sul on," lausus Rachel pilkavalt naeratades. "Kuid mida paremaks sa saad, seda vähem aega jääb sul eraeluks. See on peamine asi, mida ma igatsen."
"Aga sul on Diego," hakkas Andie ütlema, ent Rachel katkestas teda.
"Ma pole isegi selles enam kuigi kindel. Tema töö on talle tähtsam kui mina," tõdes Rachel vaikselt.
"Sa tead, et see pole tõsi," püüdis Andie Rachel'it lohutada. Sisimas ta teadis, et see, mida ta ütles oli tõde. Oli vaid vaja, et Rachel sellest aru saaks. Pärast väikest pausi avas Rachel suu ning tõi kuuldavale küsimuse:"Mida sa tegelikult elult ootad?"
Andie mõtles hetke, vaikides. Ta oli noor ega teadnud veel, mida elult tahta. Mingeid plaane polnud ta tulevikuks teinud. Rachel ilmselt aimas Andie sisemist võitlust, sest hetke pärast lausus ta:"Andie, sa ei pea ju seda tegema. Me võtame Wilson'i kinni ka ilma sinu abita. Sa ei ole ju mingi mõrvar."
"Sa ei tunne mind," vastas Andie, kuid tahes tahtmata panid Rachel'i sõnad teda mõtlema. Ent seda ainult hetkeks.
Rachel vahetas taktikat.
"Kas sul on oma poissõber?" esitas ta küsimuse. Andie tardus paigale. Kogu nädala polnud ta kordagi David'ile helistanud. Tegelikult polnud ta isegi kontrollinud vastamata kõnesid. Ta oli kogu oma eelneva elu unustanud, keskendunud uuele ning ta polnud kindel, kas David sinna kuulub.
"Sest kui on, siis kuidas sa seletad talle oma 'tööd'? Sa ei tohiks teda saladusse pühendada," jätkas Rachel Andie vaikimist tähele panemata. Ta istus maha ning hetkeks arvas Andie, et Rachel on oma seisukohast taganenud, kuid see polnud nii.
"Andie, kas sa tõesti loobuksid kõigest? Iga viimane kuul, mida sa kasutad oma elu päästmiseks muudab sind vähem inimeseks. Varsti muutub halbade tapmine kinnisideeks. Andie, sa oleksid tõesti valmis loobuma oma elus? Loobuksid sa David'ist?" lõpetas Rachel ning vaatas küsivalt Andie'le otsa. Muidugi teadis Rachel David'ist, sest ta oli Andie esimesel siiasaabumise ööl uurinud tema tausta. Lõpuks olid siiski kõik need küsimused siiski näitemäng.
Siis turgatas Andie'le pähe üks mõte ja ta küsis:"Rachel, sa ikka mäletad, et sina olid see, kes mu siia tõi?"
Rachel noogutas vaevumärgatavalt.
"Aga ma mõistsin, et mul pole õigust kelleltki tema elu ära võtta. Mitte sellises tähenduses," lausus ta.
Andie vaikis hetke ning mõni minut hiljem küsis:"Kas Diego ei taha sinuga peret luua?"
Rachel raputas pead.
"Meie elu kõrvalt pole see võimalik. Ma ei kavatsegi sind sundida ümber mõtlema, kuid sul on veel võimalus siit lahkuda," lausus Rachel tõsiselt, pannes Andie mõtlema. Ta kuulis iga viimset Rachel'i lausutud sõna, kuid ei tahtnud mõista asja tõsidust. Ta pidi jälle tegema valikuid. Ühel pool oli organisatsioon, kurjaga võitlemine, elu täis põnevust, ohte, aga ka Theo ning ehk isegi Rachel. Teisel pool oli David, võimalik perekond ning headus, aga ka elu täis mälestusi ning kahetsust. Kumbagi poolt valides pidi ta jälle tegema haiget teisele. Ent Andie teadis, et seekord peab ta ise otsustama. Ta pidi mõtlema ainult endale, ei kellelegi teisele ning sisimas oli tal see vastus koguaeg olemas olnud.
Andie kõndis üle toa vastasseina poole, jäädes seljaga Rachel'i suunas ning lausus. "Ma jään oma otsusele kindlaks. Ma ei murra oma sõna. See on elu, mida ma tahan. Anna andeks, aga mina pole sina."
Ühel õhtul pärast trenni võttis Andie ka selle teema üles. Nad olid parajasti oma asju kokku panemas ning ennast kodu poole teele seadmas, kui Andie ettevaatlikult küsis:"Rachel, mis sul minu vastu on?"
Rachel vaikis, kuid ilmselt mõistis ta, et ei saa seda teemat igavesti vältida ning lausus:"Kas sa siis aru ei saa? Andie, su valik pole õige. Sa ei tea, millesse end mässid."
Andie ei lausunud sõnagi. Tal polnud ehk tõesti aimu, kuidas organisatsioon ta elu muudab, kuid teisalt - kas Rachel'il oli õigusi selle koha pealt talle etteheiteid teha? Oli ju temagi valinud ühingu üheks oma elu osaks.
"Mina kahetsen oma otsust," ütles Rachel, justkui Andie mõtteid lugedes.
"Miks?" küsis Andie uskumatult.
"Andie, see võtab su elust tohutult suure aja. Theo on mulle rääkinud, kui palju potentsiaali sul on," lausus Rachel pilkavalt naeratades. "Kuid mida paremaks sa saad, seda vähem aega jääb sul eraeluks. See on peamine asi, mida ma igatsen."
"Aga sul on Diego," hakkas Andie ütlema, ent Rachel katkestas teda.
"Ma pole isegi selles enam kuigi kindel. Tema töö on talle tähtsam kui mina," tõdes Rachel vaikselt.
"Sa tead, et see pole tõsi," püüdis Andie Rachel'it lohutada. Sisimas ta teadis, et see, mida ta ütles oli tõde. Oli vaid vaja, et Rachel sellest aru saaks. Pärast väikest pausi avas Rachel suu ning tõi kuuldavale küsimuse:"Mida sa tegelikult elult ootad?"
Andie mõtles hetke, vaikides. Ta oli noor ega teadnud veel, mida elult tahta. Mingeid plaane polnud ta tulevikuks teinud. Rachel ilmselt aimas Andie sisemist võitlust, sest hetke pärast lausus ta:"Andie, sa ei pea ju seda tegema. Me võtame Wilson'i kinni ka ilma sinu abita. Sa ei ole ju mingi mõrvar."
"Sa ei tunne mind," vastas Andie, kuid tahes tahtmata panid Rachel'i sõnad teda mõtlema. Ent seda ainult hetkeks.
Rachel vahetas taktikat.
"Kas sul on oma poissõber?" esitas ta küsimuse. Andie tardus paigale. Kogu nädala polnud ta kordagi David'ile helistanud. Tegelikult polnud ta isegi kontrollinud vastamata kõnesid. Ta oli kogu oma eelneva elu unustanud, keskendunud uuele ning ta polnud kindel, kas David sinna kuulub.
"Sest kui on, siis kuidas sa seletad talle oma 'tööd'? Sa ei tohiks teda saladusse pühendada," jätkas Rachel Andie vaikimist tähele panemata. Ta istus maha ning hetkeks arvas Andie, et Rachel on oma seisukohast taganenud, kuid see polnud nii.
"Andie, kas sa tõesti loobuksid kõigest? Iga viimane kuul, mida sa kasutad oma elu päästmiseks muudab sind vähem inimeseks. Varsti muutub halbade tapmine kinnisideeks. Andie, sa oleksid tõesti valmis loobuma oma elus? Loobuksid sa David'ist?" lõpetas Rachel ning vaatas küsivalt Andie'le otsa. Muidugi teadis Rachel David'ist, sest ta oli Andie esimesel siiasaabumise ööl uurinud tema tausta. Lõpuks olid siiski kõik need küsimused siiski näitemäng.
Siis turgatas Andie'le pähe üks mõte ja ta küsis:"Rachel, sa ikka mäletad, et sina olid see, kes mu siia tõi?"
Rachel noogutas vaevumärgatavalt.
"Aga ma mõistsin, et mul pole õigust kelleltki tema elu ära võtta. Mitte sellises tähenduses," lausus ta.
Andie vaikis hetke ning mõni minut hiljem küsis:"Kas Diego ei taha sinuga peret luua?"
Rachel raputas pead.
"Meie elu kõrvalt pole see võimalik. Ma ei kavatsegi sind sundida ümber mõtlema, kuid sul on veel võimalus siit lahkuda," lausus Rachel tõsiselt, pannes Andie mõtlema. Ta kuulis iga viimset Rachel'i lausutud sõna, kuid ei tahtnud mõista asja tõsidust. Ta pidi jälle tegema valikuid. Ühel pool oli organisatsioon, kurjaga võitlemine, elu täis põnevust, ohte, aga ka Theo ning ehk isegi Rachel. Teisel pool oli David, võimalik perekond ning headus, aga ka elu täis mälestusi ning kahetsust. Kumbagi poolt valides pidi ta jälle tegema haiget teisele. Ent Andie teadis, et seekord peab ta ise otsustama. Ta pidi mõtlema ainult endale, ei kellelegi teisele ning sisimas oli tal see vastus koguaeg olemas olnud.
Andie kõndis üle toa vastasseina poole, jäädes seljaga Rachel'i suunas ning lausus. "Ma jään oma otsusele kindlaks. Ma ei murra oma sõna. See on elu, mida ma tahan. Anna andeks, aga mina pole sina."
Thursday, May 26, 2011
4. Ettevalmistused, 2
"Kogu see värk siin on nagu meie peakorter. Osad meist isegi elavad siin," lausus Theo. Tema ja Andie istusid taas nõupidamisruumis.
"Elavad siin?" kordas Andie üle.
"Jah, ma pärast näitan sulle. See koht on tegelikult võimas. Aga tagasi teemasse. Diego on nagu meie ülemus. Tema asutas selle koha ja 'salaorganisatsiooni'."
"Salaorganisatsiooni?" kordas Andie uuesti.
"Jah, noh. Kui sa veel tähele pole pannud, siis me võitleme kurja vastu. Politsei pole siinmail just eriti kõrgel tasemel, sellepärast astusime meie mängu. See on ohtlik ning me ei ole just kõige 'helgemad'. Sellepärast ei tohigi politsei asjast midagi teada," rääkis Theo.
"Oota nüüd. Te olete head, aga hävitate kurjaga kurjust?" küsis Andie sarkastiliselt. "Mis mõttes?" Theo pööritas silmi ning asus selgitama.
"Oletame, et Ameerikat ründab mingi eriti julm sarimõrvar, kes on tapnud üle 100 inimese. Ta üritab järgmiseks tappa näiteks mind, kuid sina lased ta ennem maha. Sa oled ju sellega päästnud mõned elud ja teinud maailmale suure heateo?" tõi Theo näite.
Nüüd oli Andie kord silmi pööritada.
"Suurepärane näide, Theo," ütles ta naerdes. "Aga tegelikult on sul vist õigus," jõudis ta lõpuks järeldusele.
"Näed siis. Tule, nüüd on aeg sulle meie peakorterit näidata," lausus Theo ning tõusis püsti, valmis Andie'le tutvustama tema uut 'hobi'.
-
"Ja viimaseks minu lemmik - kõige lõõgastavam koht maailmas," lausus Theo ning suundus taas liftide poole. Andie jõudis temaga vaevu sammu pidada. Nad olid läbi käinud terve maapealse hoone, mis väljast paistis kui tõeline urgas, kuid mis seest oli täiuslik. Seal olid kabinetid, nõupidamisruumid, laborid, isegi puhketoad ja eluruumid. Ees oli jäänud veel vaid maa-alused ruumid.
Nad sõitsid liftiga üsna pikalt maa alla ning kui lifti uksed lõpuks avanesid, seisid nad silmitsi suurte raudustega kahel pool koridori ning ühega otse ees. Theo suundus koridori lõpus oleva ukse poole ning avas lukud oma võtmetega.
"Mis nende uste taga on?" küsis Andie ja näitas enda kõrval olevatele ustele.
"Ühes on garaaž ja teises relvaladu. Aga nüüd," lausus Theo ja lükkas pidulikult laiali suured rauduksed. Andie pilku köitsid märklauad ja seina peal rippuvad tulirelvad. Neid oli palju, kõik erinevad.
"Kuidas saab see olla maailma kõige lõõgastavam koht?" küssi Andie üllatunult. Tema süda hakkas igatahes kiiremini lööma ning ta kõndis edasi, adrenaliin soontes voolamas. Ta oleks hea meelega kohe haaranud esimese relva ning seda proovinud, kuid ta ei tahtnud oma usaldust proovile panna-
"Kujuta ette, et sa oled millegi pärast minu peale vihastanud. Sa tuled siia, võtad kõige võimsama relva ning lased märki, kujutades ette, et see olen mina. On ju rahustav?" selgitas Theo talle. Andie pöördus mehe poole.
"Miks pean mina alati su näidetes olema see, kes kõik maha kõmmutab?" küsis ta naeratades. Ka Theo naeratas, paljastades oma säravvalged hambad.
"Kas need on laetud?" küsis Andie relvadele suunates.
"Peaaegu kõik," noogutas Theo. "Tahad proovida?"
"Igatahes," lausus Andie. Theo võttis seinalt kõige tavalisema väikse revolvri ning suunas selle märklauale. Hetke pärast käis pauk ning märklaua keskele tekkis väike auk.
"Tee järele," lausus Theo üleolevalt.
"Edvistaja," märkis Andie ning võttis Theo käest revolvri. Ta jõudis vaevu sihtida, kui juba käis pauk. Andie astus ehmatusest paar sammu tagasi.
"Ma oleksin vist pidanud mainima, et sellega tuleb õrnalt ümber käia. Iga väiksem vajutus päästikule ja...noh nägid isegi. Ära muretse, natuke harjutamist ning...," jättis Theo lause pooleli. Ta oli just jõudnud märgile piisavalt lähedale, et näha Andie tulemust. Ta oli üsna kohkunud olemisega.
"Kuidas sa seda tegid?" küsis ta imestunult. Kuul oli läbistanud märklauda vägagi keskpunkti lähedalt. Andie kehitas vaid õlgu.
"Minust saab veel asja," märkis ta heatujuliselt ning valmistus uueks katseks.
"Ja ma pole selles kahelnudki," lausus theo, kes oli oma enesekindluse tagasi saanud.
"Aga ära unusta, et minu ülesandeks on sind õpetada," lisas ta ning astus Andie kõrvale. Ta võttis naise käe ning suunas selle märklaua poole. Hetke pärast vajutas ta päästikule ning naeratades astus ta Andie'st eemale.
Kuul oli läbistanud märgi keskpunkti.
"Elavad siin?" kordas Andie üle.
"Jah, ma pärast näitan sulle. See koht on tegelikult võimas. Aga tagasi teemasse. Diego on nagu meie ülemus. Tema asutas selle koha ja 'salaorganisatsiooni'."
"Salaorganisatsiooni?" kordas Andie uuesti.
"Jah, noh. Kui sa veel tähele pole pannud, siis me võitleme kurja vastu. Politsei pole siinmail just eriti kõrgel tasemel, sellepärast astusime meie mängu. See on ohtlik ning me ei ole just kõige 'helgemad'. Sellepärast ei tohigi politsei asjast midagi teada," rääkis Theo.
"Oota nüüd. Te olete head, aga hävitate kurjaga kurjust?" küsis Andie sarkastiliselt. "Mis mõttes?" Theo pööritas silmi ning asus selgitama.
"Oletame, et Ameerikat ründab mingi eriti julm sarimõrvar, kes on tapnud üle 100 inimese. Ta üritab järgmiseks tappa näiteks mind, kuid sina lased ta ennem maha. Sa oled ju sellega päästnud mõned elud ja teinud maailmale suure heateo?" tõi Theo näite.
Nüüd oli Andie kord silmi pööritada.
"Suurepärane näide, Theo," ütles ta naerdes. "Aga tegelikult on sul vist õigus," jõudis ta lõpuks järeldusele.
"Näed siis. Tule, nüüd on aeg sulle meie peakorterit näidata," lausus Theo ning tõusis püsti, valmis Andie'le tutvustama tema uut 'hobi'.
-
"Ja viimaseks minu lemmik - kõige lõõgastavam koht maailmas," lausus Theo ning suundus taas liftide poole. Andie jõudis temaga vaevu sammu pidada. Nad olid läbi käinud terve maapealse hoone, mis väljast paistis kui tõeline urgas, kuid mis seest oli täiuslik. Seal olid kabinetid, nõupidamisruumid, laborid, isegi puhketoad ja eluruumid. Ees oli jäänud veel vaid maa-alused ruumid.
Nad sõitsid liftiga üsna pikalt maa alla ning kui lifti uksed lõpuks avanesid, seisid nad silmitsi suurte raudustega kahel pool koridori ning ühega otse ees. Theo suundus koridori lõpus oleva ukse poole ning avas lukud oma võtmetega.
"Mis nende uste taga on?" küsis Andie ja näitas enda kõrval olevatele ustele.
"Ühes on garaaž ja teises relvaladu. Aga nüüd," lausus Theo ja lükkas pidulikult laiali suured rauduksed. Andie pilku köitsid märklauad ja seina peal rippuvad tulirelvad. Neid oli palju, kõik erinevad.
"Kuidas saab see olla maailma kõige lõõgastavam koht?" küssi Andie üllatunult. Tema süda hakkas igatahes kiiremini lööma ning ta kõndis edasi, adrenaliin soontes voolamas. Ta oleks hea meelega kohe haaranud esimese relva ning seda proovinud, kuid ta ei tahtnud oma usaldust proovile panna-
"Kujuta ette, et sa oled millegi pärast minu peale vihastanud. Sa tuled siia, võtad kõige võimsama relva ning lased märki, kujutades ette, et see olen mina. On ju rahustav?" selgitas Theo talle. Andie pöördus mehe poole.
"Miks pean mina alati su näidetes olema see, kes kõik maha kõmmutab?" küsis ta naeratades. Ka Theo naeratas, paljastades oma säravvalged hambad.
"Kas need on laetud?" küsis Andie relvadele suunates.
"Peaaegu kõik," noogutas Theo. "Tahad proovida?"
"Igatahes," lausus Andie. Theo võttis seinalt kõige tavalisema väikse revolvri ning suunas selle märklauale. Hetke pärast käis pauk ning märklaua keskele tekkis väike auk.
"Tee järele," lausus Theo üleolevalt.
"Edvistaja," märkis Andie ning võttis Theo käest revolvri. Ta jõudis vaevu sihtida, kui juba käis pauk. Andie astus ehmatusest paar sammu tagasi.
"Ma oleksin vist pidanud mainima, et sellega tuleb õrnalt ümber käia. Iga väiksem vajutus päästikule ja...noh nägid isegi. Ära muretse, natuke harjutamist ning...," jättis Theo lause pooleli. Ta oli just jõudnud märgile piisavalt lähedale, et näha Andie tulemust. Ta oli üsna kohkunud olemisega.
"Kuidas sa seda tegid?" küsis ta imestunult. Kuul oli läbistanud märklauda vägagi keskpunkti lähedalt. Andie kehitas vaid õlgu.
"Minust saab veel asja," märkis ta heatujuliselt ning valmistus uueks katseks.
"Ja ma pole selles kahelnudki," lausus theo, kes oli oma enesekindluse tagasi saanud.
"Aga ära unusta, et minu ülesandeks on sind õpetada," lisas ta ning astus Andie kõrvale. Ta võttis naise käe ning suunas selle märklaua poole. Hetke pärast vajutas ta päästikule ning naeratades astus ta Andie'st eemale.
Kuul oli läbistanud märgi keskpunkti.
Wednesday, May 25, 2011
3. Ettevalmistused,1
"...Su isa püüdis oma põhja minevat firmat päästa. Ta võttis laenu rahapesuäridest, enamasti rikastelt vanadelt, kes ajasid oma ärid püsti ebaseaduslikul teel. Ta ei teadnud, mis kõik sellega kaasneb. Kuid ta ei suutnud ühele neist võlga tagasi maksta...," rääkis Theo Andie'le, mida viimane oli palunud tal teha. Andie tõusis laua tagant püsti.
"Andie, sa ju ise tahtsid, et ma sulle kõik räägiksin," tuletas Theo talle meelde.
"Ma tean, aga ma ei jäta seda nii!" hüüdis Andie ning juba oli ta toast väljunud. Ta jõudis pimedasse koridori, kus oli ennemgi olnud ning läks sihikindlalt vasakult teise ukse juurde.
"Kuhu nüüd?" küsis Theo, kes talle järgnenud oli.
"Vaata mind," lausus Andie ning vajutas lingi alla, lastes uksel pärani vajuda. Rachel ning tema kihlatu olid endiselt kabinetis, liiga hõivatud, et avatud ust tähele panna. Kuid Andie't see ei heidutanud.
"Khm-khm," ümises ta.
"Andie!" hüüatas Rachel pigem etteheitvalt kui üllatunult.
"Te varjasite minu eest kõike," lausus Andie rahulikult, kuid külmalt, lootes, et Rachel ja mees saavad aru, millest ta rääkis. Mõlemad olid vait ning vahetasid omavahel pilgu.
"Aga ma tahan aidata," lausus Andie lõpetuseks. Mees vaid noogutas ning lausus pigem Theo'le kui Andie'le: "Kohtume 10 minuti pärast nõupidamisruumis."
Enne veel, kui Theo ukse kinni lükkas, kuulis Andie Rachel'i protestivat häält.
-
"...Jerry Wilkins, kodanikunimega Jeremy Wilson, 42, on praeguseks teadaolevalt tapnud 4 inimest, tegeleb uimastite maaletoomisega. On kahel korral põgeneneud vanglast, on loomulikult tagaotsitav. Kuna ma näen, et politseil suuri võimalusi tema kinni nabimiseks pole, arvan ma, et meie peaksime sekkuma," tutvustas Theo lühidalt Andie vanemad tapnud meest.
Nad olid taas pika toolidest ümbritsetud lauaga toas. Theo seisis tahvli ees, aeg-ajalt sinna rääkimise kõrvalt märkmeid tehes. Tuba oli rahvast täis. Kokku olid kutsutud ilmselt kõik hoones olevad inimesed, nende hulgas ka Andie.
"Hääletame," pakkus Rachel, kes istus Andie kõrval. Theo oli esimene, kes käe tõstis.
"Pole vaja hääletada. Meie ülesanne on võidelda kurja vastu. Otsus on vastu võetud," lausus Rachel'i kihlatu, kelle nime Andie veel ei teadnudki, kuid kes istus laua otsas ja oli ilmselgelt vägagi mõjuvõimas.
"Kingston," viipas ta oma paremal käel istuvale lokkis juustega mehele,"sina saada patrull välja igale linnast välja viivale lõigule. Turner, Smith ja Wesley uurivad Wilson'i võimalikke peidupaiku. James, Cartler kandke hoolt varustuse eest. Rachel uurib Wilson'i eraelu," jagas mees kõigile ülesandeid ning pöördus kõige viimasena Theo poole.
"Sina vaata, et ükski politseinik meie tegevusest teada ei saaks," lausus ta. Nii mõnedki turtsatasid enne, kui toast väljusid.
"Ülejäänud - olge valvel ja kättesaadavad," hüüdis mees veel üle toa. Andie tõusis viimaks laua tagant püsti.
"Ja mina?" küsis ta. Taas tekkis paus, mille lõhkus Rachel.
"Diego, me ei peaks teda ohtu seadma," lausus Rachel.
"Ta ise tahab seda," vastas Diego. Toast olid lahkunud kõik peale Andie, Rachel'i, Diego ja Theo.
"Tal pole väljaõpet."
"Ta oleks hea peibutis."
"Ta on kõigest süütu ohver. Teda tuleks kaitsta!" ei andnud Rachel alla.
"Äkki kuulate, mis Andie'l endal öelda on?" sekkus nüüd ka Theo. Tekkis vaikus ning Andie otsustas, et võib selle ära kasutada.
"Ma tahan aidata. See oleks aus, sest mina olen ikkagi ka tema ohver..,"
Rachel lõi rusikaga vastu lauda.
"Kas mina olen ainus, kes tema heaolu eest seisab!?" hüüdis ta. Diego pöördus Theo poole ning lausus:"Theo võib talle õpetada enesekaitset." Theo noogutas.
"Meil pole aega!" vaidles Rachel vastu.
"Ainult kõige hädavajalikumad nipid," lausus Theo.
"Me peaks süütuid kaitsma, mitte neid ohtu seadma!" ei lõpetanud Rachel. Diego ei teinud enam oma kihlatust välja, vaid pöördus Andie poole.
"Kas sa oled oma otsuses kindel?"
Naine seedis hetkeks küsimust, kuid vastas siis selgesõnaliselt.
"Jah."
"Andie, sa ju ise tahtsid, et ma sulle kõik räägiksin," tuletas Theo talle meelde.
"Ma tean, aga ma ei jäta seda nii!" hüüdis Andie ning juba oli ta toast väljunud. Ta jõudis pimedasse koridori, kus oli ennemgi olnud ning läks sihikindlalt vasakult teise ukse juurde.
"Kuhu nüüd?" küsis Theo, kes talle järgnenud oli.
"Vaata mind," lausus Andie ning vajutas lingi alla, lastes uksel pärani vajuda. Rachel ning tema kihlatu olid endiselt kabinetis, liiga hõivatud, et avatud ust tähele panna. Kuid Andie't see ei heidutanud.
"Khm-khm," ümises ta.
"Andie!" hüüatas Rachel pigem etteheitvalt kui üllatunult.
"Te varjasite minu eest kõike," lausus Andie rahulikult, kuid külmalt, lootes, et Rachel ja mees saavad aru, millest ta rääkis. Mõlemad olid vait ning vahetasid omavahel pilgu.
"Aga ma tahan aidata," lausus Andie lõpetuseks. Mees vaid noogutas ning lausus pigem Theo'le kui Andie'le: "Kohtume 10 minuti pärast nõupidamisruumis."
Enne veel, kui Theo ukse kinni lükkas, kuulis Andie Rachel'i protestivat häält.
-
"...Jerry Wilkins, kodanikunimega Jeremy Wilson, 42, on praeguseks teadaolevalt tapnud 4 inimest, tegeleb uimastite maaletoomisega. On kahel korral põgeneneud vanglast, on loomulikult tagaotsitav. Kuna ma näen, et politseil suuri võimalusi tema kinni nabimiseks pole, arvan ma, et meie peaksime sekkuma," tutvustas Theo lühidalt Andie vanemad tapnud meest.
Nad olid taas pika toolidest ümbritsetud lauaga toas. Theo seisis tahvli ees, aeg-ajalt sinna rääkimise kõrvalt märkmeid tehes. Tuba oli rahvast täis. Kokku olid kutsutud ilmselt kõik hoones olevad inimesed, nende hulgas ka Andie.
"Hääletame," pakkus Rachel, kes istus Andie kõrval. Theo oli esimene, kes käe tõstis.
"Pole vaja hääletada. Meie ülesanne on võidelda kurja vastu. Otsus on vastu võetud," lausus Rachel'i kihlatu, kelle nime Andie veel ei teadnudki, kuid kes istus laua otsas ja oli ilmselgelt vägagi mõjuvõimas.
"Kingston," viipas ta oma paremal käel istuvale lokkis juustega mehele,"sina saada patrull välja igale linnast välja viivale lõigule. Turner, Smith ja Wesley uurivad Wilson'i võimalikke peidupaiku. James, Cartler kandke hoolt varustuse eest. Rachel uurib Wilson'i eraelu," jagas mees kõigile ülesandeid ning pöördus kõige viimasena Theo poole.
"Sina vaata, et ükski politseinik meie tegevusest teada ei saaks," lausus ta. Nii mõnedki turtsatasid enne, kui toast väljusid.
"Ülejäänud - olge valvel ja kättesaadavad," hüüdis mees veel üle toa. Andie tõusis viimaks laua tagant püsti.
"Ja mina?" küsis ta. Taas tekkis paus, mille lõhkus Rachel.
"Diego, me ei peaks teda ohtu seadma," lausus Rachel.
"Ta ise tahab seda," vastas Diego. Toast olid lahkunud kõik peale Andie, Rachel'i, Diego ja Theo.
"Tal pole väljaõpet."
"Ta oleks hea peibutis."
"Ta on kõigest süütu ohver. Teda tuleks kaitsta!" ei andnud Rachel alla.
"Äkki kuulate, mis Andie'l endal öelda on?" sekkus nüüd ka Theo. Tekkis vaikus ning Andie otsustas, et võib selle ära kasutada.
"Ma tahan aidata. See oleks aus, sest mina olen ikkagi ka tema ohver..,"
Rachel lõi rusikaga vastu lauda.
"Kas mina olen ainus, kes tema heaolu eest seisab!?" hüüdis ta. Diego pöördus Theo poole ning lausus:"Theo võib talle õpetada enesekaitset." Theo noogutas.
"Meil pole aega!" vaidles Rachel vastu.
"Ainult kõige hädavajalikumad nipid," lausus Theo.
"Me peaks süütuid kaitsma, mitte neid ohtu seadma!" ei lõpetanud Rachel. Diego ei teinud enam oma kihlatust välja, vaid pöördus Andie poole.
"Kas sa oled oma otsuses kindel?"
Naine seedis hetkeks küsimust, kuid vastas siis selgesõnaliselt.
"Jah."
Monday, November 1, 2010
2. Enne tõusu
"Niiet, miks sa San Franciscosse otsustasid tulla?" küsis Rachel hommikusöögi ajal. Andie soov oli täielikult täide läinud ning hommikusöögi ajal oli Rachel palju paremas tujus, kui eelneval õhtul. Nad istusid koos köögis ja sõid Racheli valmistatud pannkooke.
"Tahtsin lihtsalt iseseisvamaks hakata. Leida omale töö, endaga ise hakkama saada," lausus Andie ja rüüpas musta kohvi.
"Sa elasid varem oma vanematega?" uuris Rachel.
"Ei. Nad on surnud," vastas Andie järsult. Siiamaani ei tahtnud ta sellest rääkida ning tema karm hääletoon luges selle teema lõpetatuks. Rachel'iga oli siiski lihtne rääkida. Ta ei hakanud kaastunnet avaldama, vaid noogutas ainult lühidalt ja mõistvalt. Tahtmatult tundus Andie'le, et Rachel teab temast nii mõndagi rohkem, kui ta välja näitab.
"Kus sa töötad?" küsis Andie nii möödaminnes, pärast väikest pausi. Ta ehk ei märganud Rachel'i ilmet, enne kui too ütles: "Olen poole kohaga siin nurgapeal baaris ettekandja."
"Ega seal juhuslikult minu jaoks tööd ei leidu?" küsis Andie pigem naljatades, lootuseid mitte eriti kõrgele seades. Kuid Rachel'i reaktsioon sellele küsimusele oli veider.
"Milleks sa raha nimel valmis oled?" küsis ta Andie'le mõtlikult otsa vaadates.
"Mul on näpud päris põhjas. Ma peaks vist ütlema, et olen valmis milleks iganes...," ütles Andie naeratades. Tol hetkel ei teadnud Andie, kui palju see lause ta elu võis muuta.
"Mul on sulle tööd," lausus Rachel tõsiselt.
-
Pärast ühte telefonikõnet ja läbirääkimisi viis Rachel oma uue kaasüürilise oma tööandja juurde. Viimase imestuseks kõndisid nad kohalikust baarist mitme meetri kauguselt mööda.
"Rachel, me läksime just baarist mööda," lausus Andie.
"Ma tean," ütles Rachel lihtsalt. Nad kõndisid edasi ning umbes 10 minuti pärast jõudsid ühte kõrvaltänavasse. Tänav oli kitsas ja kõik räpased majad olid üksteise küljes kinni. Rachel peatus ühe urka ees ning pidas maha veel ühe telefonikõne, pärast mida lubati neil sisse minna. Seda kõike tehes oli Rachel eriti ettevaatlik. Ta vaatas pidevalt üle õla, veendumaks et keegi enid ei näe.
-
Tahes tahtmata tundus Andie'le see kahtlasena. Nagu oleks tegu millegi ebaseaduslikuga. Pärast urkasse sisenemist võttis neid vastu keskealine naisterahvas. Ta naeratas lahkelt ning ka see tundus Andie'le veidrana. Naine juhatas nad lühidalt koridori lõpus oleva ukse juurde. Naine oli kellegi sekretär, see oli kindel. Kogu selle aja jooksul ei pannud Andie isegi ümbrust korralikult tähele. Rachel koputas uksele ning meeshääl kutsus neid sisse.
-
"Vaata aga vaata, Rachel. Tutvusta mulle oma kaaslast," käskis mees, kes neist eemal nahkses toolis istus. Mees oli suhteliselt noor, mitte üle 30ne. Tema kabinet oli pime, seal polnud aknaid ning ainsaks valgusallikaks oli kirjutuslaual olev vanaaegne lamp. Rachel avas oma suu: "Andie Stewart, 21. Vanemad surnud. Kolis äsja üksi San Franciscosse. Ta vajab tööd."
Mees naeratas. Andie't hindavalt silmitsedes.
"Sa ju tead, et ma pean tema tausta uurima," lausus mees. Kogu selle aja seisis Andie rahulikult Rachel'i kõrval. Ta mõistis asja tõsidust ning ometi oli see kõik tema jaoks paeluv. Ta oli küll veidi hirmul, kuid rohkem põnevil.
"Pole vaja. Ma uurisin tema elulugu terve öö otsa," ütles Rachel mehele. Nüüd silmitses mees hindavalt ka Rachel'it.
"Väga hea. Sa tead, et ma usaldan sind," vastas mees. Rachel naeratas ning kõndis ümber laua, lõpuks mehele sülle istudes.
"Mis siin toimub?" oli esimene asi, mida Andie küsida suutis. Kogu selle aja polnud keegi suvatsenud talle rääkida kübetki toimuvast. Kuid et midagi oli teoksil, sellest sai Andie isegi aru.
"Oi, me oleme kihlatud," ütles mees ning suudles Rachel'it, kes endiselt ta süles istus.
"Ta ei pidanud silmas meid," lausus Rachel itsitades. "Las Theo seletab talle."
"Paremalt teine uks," lausus ta silma pilgutades. Andie noogutas vaevu ning lahkus toast, sulgedes enda järelt ukse.
-
Kop-kop
Ilma vastust ootamata avas Andie ukse ning astus sisse. Vaatepilt, mida Andie nägi, oli veelgi veidram. Tema ees laius pikk laud ning selle ümber paiknesid paarkümmend tooli. Otsaseinas rippus suur tahvel. Kogu toas oli tunda salapära. Andie astus vaistlikult edasi ning istus ühele toolidest. Miks oli Rachel ta siia saatnud? Vastuse sellele küsimusele sai naine siis, kui uks tema selja taga uuesti avanes. Sisse astus üks umbes Andie vanune mees. Tal olid heledad turris juuksed ning tema naeratus, mida ta Andie'le koheselt paljastas, oli säravvalge. Millegi pärast tekitas see noormees Andie's usaldust ning ta naeratas vastu.
"Andie, on nii?" küsis mees ning sulges ukse.
"Vaata, mul pole aega mingiteks viisakusavaldusteks . Lihtsalt seleta mulle, mis siin toimub?" lasi Andie selle küsimuse endast välja. Mees naeratas uuesti.
"Olgu," lausus ta ning võttis istet Andie vastas. "Kuula mind nüüd. Sa pead lubama, et kogu see asi jääb meie vahele, eks? Loomulikult teavad asjast ka Rachel ja kõik teised siin kandis viibijad, aga sellest ei räägita kunagi kuigi avalikult, selge?"
"Äkki asud asja juurde?" küsis Andie kannatamatult.
"Vaata, see peaks sind rahustama," lausus mees ning võttis oma jaki taskust väiksed nahkkaaned ning näitas nende sisu Andie'le. Kaante vahelolid dokumendid, mis kinnitasid, et Theo Carter töötab politseis uurijana ning et tal on relvaluba. Mees pistis dokumendid uuesti taskusse ning pöördus Andie poole, et vastata naise küsimustele.
"Kas see on mingi politseijaoskond? Sest kui on, siis ma pole midagi teinud," alustas Andie, kuid mees segas teda vahele.
"Kas see näeb välja nagu p o l i t s e i j a o s k o n d ?" küsis ta silmi pööritades, viimast sõna venitades. Andie kehitas õlgu.
"Kuula siis. Kas sa tead kuidas su vanemad surid?" küsis mees.
"Kuidas s i n a seda tead?!" pahvatas Andie ning tõusis püsti.
"Rahune, me kõik teame," püüdis Theo naist lohutada, kuid muutis asja veel hullemaks.
"Veel parem!" hüüdis Andie vihaselt. Ta tõesti hoidis end mitte mehele kallale tormamast.
"Kes te sellised olete, et peate teadma minu eraelust?!" ei suutnud Andie oma karjumist talitseda.
"Andie, me püüame sind ju kaitsta," ütles mees ning järgnes Andie'le, kui too vihaselt toas ringi käis.
"Mille eest?!" jäi Andie seisma. Ta ei vajanud kaitset. Tal polnud seda vaja.
"Andie, see mis su vanematega juhtus oli..."
"See oli õnnetus!" hüüdis Andie hüsteeriliselt.
"See polnud õnnetus," ütles Theo, tundes kaasa naisele, kes ta ees seisis. Mälestused valust olid tunginud uuesti Andie ellu. Ta ei suutnud sellele vastu seista ning vajus mööda seina maha, pisarad voolamas.
"See o l i õnnetus," oli kõik, mis ta suutis öelda, teadmata enam mida uskuda. Ta kattis oma näo kätega, suutmata tajuda reaalsust.
Viimaest murdumisest võis möödas olla minutied, võibolla mitmeid tunde, kuid Andie oli ikka endiselt maas, selles samas tahvli-, toolide ja pika lauaga toas. Viimase mälestusena sellest hetkest tajus Andie Theo käsi enda ümber. Theo teda lohutamas.
"Tahtsin lihtsalt iseseisvamaks hakata. Leida omale töö, endaga ise hakkama saada," lausus Andie ja rüüpas musta kohvi.
"Sa elasid varem oma vanematega?" uuris Rachel.
"Ei. Nad on surnud," vastas Andie järsult. Siiamaani ei tahtnud ta sellest rääkida ning tema karm hääletoon luges selle teema lõpetatuks. Rachel'iga oli siiski lihtne rääkida. Ta ei hakanud kaastunnet avaldama, vaid noogutas ainult lühidalt ja mõistvalt. Tahtmatult tundus Andie'le, et Rachel teab temast nii mõndagi rohkem, kui ta välja näitab.
"Kus sa töötad?" küsis Andie nii möödaminnes, pärast väikest pausi. Ta ehk ei märganud Rachel'i ilmet, enne kui too ütles: "Olen poole kohaga siin nurgapeal baaris ettekandja."
"Ega seal juhuslikult minu jaoks tööd ei leidu?" küsis Andie pigem naljatades, lootuseid mitte eriti kõrgele seades. Kuid Rachel'i reaktsioon sellele küsimusele oli veider.
"Milleks sa raha nimel valmis oled?" küsis ta Andie'le mõtlikult otsa vaadates.
"Mul on näpud päris põhjas. Ma peaks vist ütlema, et olen valmis milleks iganes...," ütles Andie naeratades. Tol hetkel ei teadnud Andie, kui palju see lause ta elu võis muuta.
"Mul on sulle tööd," lausus Rachel tõsiselt.
-
Pärast ühte telefonikõnet ja läbirääkimisi viis Rachel oma uue kaasüürilise oma tööandja juurde. Viimase imestuseks kõndisid nad kohalikust baarist mitme meetri kauguselt mööda.
"Rachel, me läksime just baarist mööda," lausus Andie.
"Ma tean," ütles Rachel lihtsalt. Nad kõndisid edasi ning umbes 10 minuti pärast jõudsid ühte kõrvaltänavasse. Tänav oli kitsas ja kõik räpased majad olid üksteise küljes kinni. Rachel peatus ühe urka ees ning pidas maha veel ühe telefonikõne, pärast mida lubati neil sisse minna. Seda kõike tehes oli Rachel eriti ettevaatlik. Ta vaatas pidevalt üle õla, veendumaks et keegi enid ei näe.
-
Tahes tahtmata tundus Andie'le see kahtlasena. Nagu oleks tegu millegi ebaseaduslikuga. Pärast urkasse sisenemist võttis neid vastu keskealine naisterahvas. Ta naeratas lahkelt ning ka see tundus Andie'le veidrana. Naine juhatas nad lühidalt koridori lõpus oleva ukse juurde. Naine oli kellegi sekretär, see oli kindel. Kogu selle aja jooksul ei pannud Andie isegi ümbrust korralikult tähele. Rachel koputas uksele ning meeshääl kutsus neid sisse.
-
"Vaata aga vaata, Rachel. Tutvusta mulle oma kaaslast," käskis mees, kes neist eemal nahkses toolis istus. Mees oli suhteliselt noor, mitte üle 30ne. Tema kabinet oli pime, seal polnud aknaid ning ainsaks valgusallikaks oli kirjutuslaual olev vanaaegne lamp. Rachel avas oma suu: "Andie Stewart, 21. Vanemad surnud. Kolis äsja üksi San Franciscosse. Ta vajab tööd."
Mees naeratas. Andie't hindavalt silmitsedes.
"Sa ju tead, et ma pean tema tausta uurima," lausus mees. Kogu selle aja seisis Andie rahulikult Rachel'i kõrval. Ta mõistis asja tõsidust ning ometi oli see kõik tema jaoks paeluv. Ta oli küll veidi hirmul, kuid rohkem põnevil.
"Pole vaja. Ma uurisin tema elulugu terve öö otsa," ütles Rachel mehele. Nüüd silmitses mees hindavalt ka Rachel'it.
"Väga hea. Sa tead, et ma usaldan sind," vastas mees. Rachel naeratas ning kõndis ümber laua, lõpuks mehele sülle istudes.
"Mis siin toimub?" oli esimene asi, mida Andie küsida suutis. Kogu selle aja polnud keegi suvatsenud talle rääkida kübetki toimuvast. Kuid et midagi oli teoksil, sellest sai Andie isegi aru.
"Oi, me oleme kihlatud," ütles mees ning suudles Rachel'it, kes endiselt ta süles istus.
"Ta ei pidanud silmas meid," lausus Rachel itsitades. "Las Theo seletab talle."
"Paremalt teine uks," lausus ta silma pilgutades. Andie noogutas vaevu ning lahkus toast, sulgedes enda järelt ukse.
-
Kop-kop
Ilma vastust ootamata avas Andie ukse ning astus sisse. Vaatepilt, mida Andie nägi, oli veelgi veidram. Tema ees laius pikk laud ning selle ümber paiknesid paarkümmend tooli. Otsaseinas rippus suur tahvel. Kogu toas oli tunda salapära. Andie astus vaistlikult edasi ning istus ühele toolidest. Miks oli Rachel ta siia saatnud? Vastuse sellele küsimusele sai naine siis, kui uks tema selja taga uuesti avanes. Sisse astus üks umbes Andie vanune mees. Tal olid heledad turris juuksed ning tema naeratus, mida ta Andie'le koheselt paljastas, oli säravvalge. Millegi pärast tekitas see noormees Andie's usaldust ning ta naeratas vastu.
"Andie, on nii?" küsis mees ning sulges ukse.
"Vaata, mul pole aega mingiteks viisakusavaldusteks . Lihtsalt seleta mulle, mis siin toimub?" lasi Andie selle küsimuse endast välja. Mees naeratas uuesti.
"Olgu," lausus ta ning võttis istet Andie vastas. "Kuula mind nüüd. Sa pead lubama, et kogu see asi jääb meie vahele, eks? Loomulikult teavad asjast ka Rachel ja kõik teised siin kandis viibijad, aga sellest ei räägita kunagi kuigi avalikult, selge?"
"Äkki asud asja juurde?" küsis Andie kannatamatult.
"Vaata, see peaks sind rahustama," lausus mees ning võttis oma jaki taskust väiksed nahkkaaned ning näitas nende sisu Andie'le. Kaante vahelolid dokumendid, mis kinnitasid, et Theo Carter töötab politseis uurijana ning et tal on relvaluba. Mees pistis dokumendid uuesti taskusse ning pöördus Andie poole, et vastata naise küsimustele.
"Kas see on mingi politseijaoskond? Sest kui on, siis ma pole midagi teinud," alustas Andie, kuid mees segas teda vahele.
"Kas see näeb välja nagu p o l i t s e i j a o s k o n d ?" küsis ta silmi pööritades, viimast sõna venitades. Andie kehitas õlgu.
"Kuula siis. Kas sa tead kuidas su vanemad surid?" küsis mees.
"Kuidas s i n a seda tead?!" pahvatas Andie ning tõusis püsti.
"Rahune, me kõik teame," püüdis Theo naist lohutada, kuid muutis asja veel hullemaks.
"Veel parem!" hüüdis Andie vihaselt. Ta tõesti hoidis end mitte mehele kallale tormamast.
"Kes te sellised olete, et peate teadma minu eraelust?!" ei suutnud Andie oma karjumist talitseda.
"Andie, me püüame sind ju kaitsta," ütles mees ning järgnes Andie'le, kui too vihaselt toas ringi käis.
"Mille eest?!" jäi Andie seisma. Ta ei vajanud kaitset. Tal polnud seda vaja.
"Andie, see mis su vanematega juhtus oli..."
"See oli õnnetus!" hüüdis Andie hüsteeriliselt.
"See polnud õnnetus," ütles Theo, tundes kaasa naisele, kes ta ees seisis. Mälestused valust olid tunginud uuesti Andie ellu. Ta ei suutnud sellele vastu seista ning vajus mööda seina maha, pisarad voolamas.
"See o l i õnnetus," oli kõik, mis ta suutis öelda, teadmata enam mida uskuda. Ta kattis oma näo kätega, suutmata tajuda reaalsust.
Viimaest murdumisest võis möödas olla minutied, võibolla mitmeid tunde, kuid Andie oli ikka endiselt maas, selles samas tahvli-, toolide ja pika lauaga toas. Viimase mälestusena sellest hetkest tajus Andie Theo käsi enda ümber. Theo teda lohutamas.
Sunday, October 31, 2010
1. Saabumine uude ellu
Äsja San Franciscosse jõudnud bussi pealt astus maha noor naine, mustad juuksed tuule käes lehvimas. Kiirel sammul hakkas ta oma käes oleva kaardi järgi astuma, et mitte esimesele tööintervjuule hiljaks jääda. Rasket kohvrit enda järel vedades kõndis ta mööda San Francisco tänavaid. Vaid korra peatus ta, et võtta vastu mobiil, mis äsja helisema oli hakanud.
"Hei, David," tervitas ta helistajat. ("Andie? Oled sa kohal?)"Jah, just jõudsin. Kas sa kujutad ette kui ilus siin kõik on!?" hüüdis ta vaimustunult mobiili. ("Jajah. Kas sa tead juba, kus sa elama hakkad?")"Jaa, üks minuealine naine otsib kaasüürilist. Niiet selle koha pealt on kõik korras. Kuule, mul hakkab viie minuti pärast töövestlus. Ma pean minema. Helistan sulle pärast tagasi. Tsauka!" lausus Andie ning pistis mobiili tagasi kotti.
Märkamatult oli ta jõudnud oma esimese tööintervjuu asupaika. Andie seisis suure ja uhke hoone ees, mis asus kesklinnas ja mis kuulus kohalikule ajalehele. Andie oli ka varem ajakirjanikuna tööd teinud. Ta astus hoone ees olevatest treppidest üles ning sisenes hoonesse. Ta küsis juhatuse administraatorilt oma intervjuu täpse asukoha ning peagi seisis ta inimestest tulvil olevas ootesaalis. Peale Andie soovisid seda ametikohta veel kümned kirjanikud. Ta vedas oma kohvrit enda järel ning maandus lõpuks ühele vabale istekohale. Kõik ümberringi närveerisid või õppisid pähe oma CV-d, millega tööandjale muljet avaldada.
Kui kord lõpuks Andie kätte jõudis, oli ooteruumis rahvast tunduvalt vähemaks jäänud.
"Preili Stewart, palun," lausus sekretär, kellele Andie järgnes.
Andie astus sekretäri järel kabinetti ning võttis istet hallineva mehe vastas oleval toolil. Mees ilmselgelt oli kogu ajalehe boss. Andie tervitas meest, millele too ei vastanud, vaid alustas kohe küsitlusega.
"Kas te olete ka ennem ajakirjanikuna töötanud?" küsis karuse häälega mees. Andie vastas jaatavalt ning ulatas mehele oma CV, mida mees mõne hetke uuris.
"Ja kui kaua olete San Franciscos elanud?" küsis mees ja heitis pilgu Andie'i kohvrile.
"Ma alles saabusin," vastas naine masinlikult. Mees tõusis püsti ja veidi liiga sõbralikult naeratades lausus:"Kena. Me veel võtame teiega ühendust."
Andie teadis liigagi hästi, et viimane lause oli labane vale. Ta tõusis püsti ning surus mehel kätt ja lahkus, võttes taas ette linnakaardi, et otsida üles järgmise tööintervjuu toimumiskoht.
- - - - -
Kui Andie lõpuks oma uude elukohta jõudis, oli kätte jõudnud õhtu. Terve päeva oli ta otsinud tööd ning siiani tulemusteta. Lõpuks oli ta lihtsalt alla andnud.
Andie seisis kolmekorruselise kortermaja ees, millest pidi saama tema uus kodu. Maja asus äärelinnas, mis oli täis lagunevaid elamuid. Läheduses polnud poode ega kohti, kus rahvast oleks palju liikunud. Kogu ümbrus paistis veidi kahtlane, isegi ohtlik. Kui Andie ei teinud sellest välja ja astus sisse lahti olevast uksest, mille taga ootas Andie't tema uus tulevik
-
Andie kõndis kolmandale korrusele ning jäi seisma ukse juures nr.18. Ta koputas, kuna uksekella seal ilmselgelt polnud. Läbi ukse kostsid lähenevad sammud ning hetke pärast avati uks. Andie vastas seisis noor naine, kelle pruunid lokkis juuksed varjasid poole ta näost ning kelle olek polnud just eriti külalislahke.
"Tere. Andie Newton," tutvustas Andie ennast. Naine noogutas ning kutsus Andie edasi.
"Rachel McKenzie," ütles ta ka enda nime ning läks tagasi kööki, kus ta ilmselgelt hetk tagasi oli olnud. Korter oli pisike, kolmetoaline ja ühe vannitoaga.
"Sinu tuba on koridori lõpus," ütles Rachel. Andie noogutas ning ilma igasuguse jututa läks lihtsalt oma tuppa asju lahti pakkima. Ta ei kavatsenud täna oma kaasüürilisega lähemalt tutvuda, lootes, et ehk homme, kui ta ärkab on Rachel veidi sõbralikum ning neist võiksid isegi sõbrad saada.
"Hei, David," tervitas ta helistajat. ("Andie? Oled sa kohal?)"Jah, just jõudsin. Kas sa kujutad ette kui ilus siin kõik on!?" hüüdis ta vaimustunult mobiili. ("Jajah. Kas sa tead juba, kus sa elama hakkad?")"Jaa, üks minuealine naine otsib kaasüürilist. Niiet selle koha pealt on kõik korras. Kuule, mul hakkab viie minuti pärast töövestlus. Ma pean minema. Helistan sulle pärast tagasi. Tsauka!" lausus Andie ning pistis mobiili tagasi kotti.
Märkamatult oli ta jõudnud oma esimese tööintervjuu asupaika. Andie seisis suure ja uhke hoone ees, mis asus kesklinnas ja mis kuulus kohalikule ajalehele. Andie oli ka varem ajakirjanikuna tööd teinud. Ta astus hoone ees olevatest treppidest üles ning sisenes hoonesse. Ta küsis juhatuse administraatorilt oma intervjuu täpse asukoha ning peagi seisis ta inimestest tulvil olevas ootesaalis. Peale Andie soovisid seda ametikohta veel kümned kirjanikud. Ta vedas oma kohvrit enda järel ning maandus lõpuks ühele vabale istekohale. Kõik ümberringi närveerisid või õppisid pähe oma CV-d, millega tööandjale muljet avaldada.
Kui kord lõpuks Andie kätte jõudis, oli ooteruumis rahvast tunduvalt vähemaks jäänud.
"Preili Stewart, palun," lausus sekretär, kellele Andie järgnes.
Andie astus sekretäri järel kabinetti ning võttis istet hallineva mehe vastas oleval toolil. Mees ilmselgelt oli kogu ajalehe boss. Andie tervitas meest, millele too ei vastanud, vaid alustas kohe küsitlusega.
"Kas te olete ka ennem ajakirjanikuna töötanud?" küsis karuse häälega mees. Andie vastas jaatavalt ning ulatas mehele oma CV, mida mees mõne hetke uuris.
"Ja kui kaua olete San Franciscos elanud?" küsis mees ja heitis pilgu Andie'i kohvrile.
"Ma alles saabusin," vastas naine masinlikult. Mees tõusis püsti ja veidi liiga sõbralikult naeratades lausus:"Kena. Me veel võtame teiega ühendust."
Andie teadis liigagi hästi, et viimane lause oli labane vale. Ta tõusis püsti ning surus mehel kätt ja lahkus, võttes taas ette linnakaardi, et otsida üles järgmise tööintervjuu toimumiskoht.
- - - - -
Kui Andie lõpuks oma uude elukohta jõudis, oli kätte jõudnud õhtu. Terve päeva oli ta otsinud tööd ning siiani tulemusteta. Lõpuks oli ta lihtsalt alla andnud.
Andie seisis kolmekorruselise kortermaja ees, millest pidi saama tema uus kodu. Maja asus äärelinnas, mis oli täis lagunevaid elamuid. Läheduses polnud poode ega kohti, kus rahvast oleks palju liikunud. Kogu ümbrus paistis veidi kahtlane, isegi ohtlik. Kui Andie ei teinud sellest välja ja astus sisse lahti olevast uksest, mille taga ootas Andie't tema uus tulevik
-
Andie kõndis kolmandale korrusele ning jäi seisma ukse juures nr.18. Ta koputas, kuna uksekella seal ilmselgelt polnud. Läbi ukse kostsid lähenevad sammud ning hetke pärast avati uks. Andie vastas seisis noor naine, kelle pruunid lokkis juuksed varjasid poole ta näost ning kelle olek polnud just eriti külalislahke.
"Tere. Andie Newton," tutvustas Andie ennast. Naine noogutas ning kutsus Andie edasi.
"Rachel McKenzie," ütles ta ka enda nime ning läks tagasi kööki, kus ta ilmselgelt hetk tagasi oli olnud. Korter oli pisike, kolmetoaline ja ühe vannitoaga.
"Sinu tuba on koridori lõpus," ütles Rachel. Andie noogutas ning ilma igasuguse jututa läks lihtsalt oma tuppa asju lahti pakkima. Ta ei kavatsenud täna oma kaasüürilisega lähemalt tutvuda, lootes, et ehk homme, kui ta ärkab on Rachel veidi sõbralikum ning neist võiksid isegi sõbrad saada.
Mälestused
"Terve oma senise elu jooksul polnud ma kordagi osanud unistada vabadusest. Alati oli keegi, kelle pärast ma pidin püüdlema paremuse poole, olema keegi, kes ma pole. Kuni päevani mil mu vanemad surid. Ma jätsin oma töö, jätsin kõik, et minna mujale. Eemale halbadest mälestustest.
Nüüdseks on kolm kuud möödunud ajast, mil kolisin San Franciscosse. Siin kohtusin inimestega, kes pühendasid mind enda saladustesse. Nad vajasid mind sama palju kui mina neid, isegi kui nad algul seda ei tunnistanud. Koos me täiendasime üksteist. Mu elustiil muutus täielikult. Kõik päevad, mil ma ärkasin olid täis ohte. Kuid ma ei teadvustanud seda endale. Nautisin oma elu ja vabadust liialt, et nendest loobuda. Kuni ühel päeval hakkas mu elu taas allamäge veerema. Ma olin võimukas, kardetav, isegi rikas, kuid sellest ei piisanud, et kaitsta ka oma sõpru, neid enda juures hoida. Ükshaaval hakkasid nad mu elust lahkuma, jättes mind üksi oma probleemide ja muredega. Ma murdusin, kuid võtsin end siiski kokku, et tulla tagasi, olla võitmatu. Kaotusvalu muutus vihkamiseks ning kättemaks magusamaks kui miski muu."
-Andie
Nüüdseks on kolm kuud möödunud ajast, mil kolisin San Franciscosse. Siin kohtusin inimestega, kes pühendasid mind enda saladustesse. Nad vajasid mind sama palju kui mina neid, isegi kui nad algul seda ei tunnistanud. Koos me täiendasime üksteist. Mu elustiil muutus täielikult. Kõik päevad, mil ma ärkasin olid täis ohte. Kuid ma ei teadvustanud seda endale. Nautisin oma elu ja vabadust liialt, et nendest loobuda. Kuni ühel päeval hakkas mu elu taas allamäge veerema. Ma olin võimukas, kardetav, isegi rikas, kuid sellest ei piisanud, et kaitsta ka oma sõpru, neid enda juures hoida. Ükshaaval hakkasid nad mu elust lahkuma, jättes mind üksi oma probleemide ja muredega. Ma murdusin, kuid võtsin end siiski kokku, et tulla tagasi, olla võitmatu. Kaotusvalu muutus vihkamiseks ning kättemaks magusamaks kui miski muu."
-Andie
Subscribe to:
Posts (Atom)