5. Viimane võimalus

Järgmisel nädalal ei möödunud päevagi, mil Andie poleks käinud ühingu peakorteris. Ta teadis nüüd kõiki inimesi vähemalt nägupidi ning ta oli ametlikult ühingusse vastu võetud. Iga päev harjutas ta Theo'ga märgilaskmist ning Rachel õpetas talle enesekaitset, tõsi küll vastu enda tahtmist. Rachel oli ainus, kes organisatsionnis Andie vastu oli. Seepärast suhtus ta Andie õpetamisel temasse erilise karmusega.
Ühel õhtul pärast trenni võttis Andie ka selle teema üles. Nad olid parajasti oma asju kokku panemas ning ennast kodu poole teele seadmas, kui Andie ettevaatlikult küsis:"Rachel, mis sul minu vastu on?"
Rachel vaikis, kuid ilmselt mõistis ta, et ei saa seda teemat igavesti vältida ning lausus:"Kas sa siis aru ei saa? Andie, su valik pole õige. Sa ei tea, millesse end mässid."
Andie ei lausunud sõnagi. Tal polnud ehk tõesti aimu, kuidas organisatsioon ta elu muudab, kuid teisalt - kas Rachel'il oli õigusi selle koha pealt talle etteheiteid teha? Oli ju temagi valinud ühingu üheks oma elu osaks.
"Mina kahetsen oma otsust," ütles Rachel, justkui Andie mõtteid lugedes.
"Miks?" küsis Andie uskumatult.
"Andie, see võtab su elust tohutult suure aja. Theo on mulle rääkinud, kui palju potentsiaali sul on," lausus Rachel pilkavalt naeratades. "Kuid mida paremaks sa saad, seda vähem aega jääb sul eraeluks. See on peamine asi, mida ma igatsen."
"Aga sul on Diego," hakkas Andie ütlema, ent Rachel katkestas teda.
"Ma pole isegi selles enam kuigi kindel. Tema töö on talle tähtsam kui mina," tõdes Rachel vaikselt.
"Sa tead, et see pole tõsi," püüdis Andie Rachel'it lohutada. Sisimas ta teadis, et see, mida ta ütles oli tõde. Oli vaid vaja, et Rachel sellest aru saaks. Pärast väikest pausi avas Rachel suu ning tõi kuuldavale küsimuse:"Mida sa tegelikult elult ootad?"
Andie mõtles hetke, vaikides. Ta oli noor ega teadnud veel, mida elult tahta. Mingeid plaane polnud ta tulevikuks teinud. Rachel ilmselt aimas Andie sisemist võitlust, sest hetke pärast lausus ta:"Andie, sa ei pea ju seda tegema. Me võtame Wilson'i kinni ka ilma sinu abita. Sa ei ole ju mingi mõrvar."
"Sa ei tunne mind," vastas Andie, kuid tahes tahtmata panid Rachel'i sõnad teda mõtlema. Ent seda ainult hetkeks.
Rachel vahetas taktikat.
"Kas sul on oma poissõber?" esitas ta küsimuse. Andie tardus paigale. Kogu nädala polnud ta kordagi David'ile helistanud. Tegelikult polnud ta isegi kontrollinud vastamata kõnesid. Ta oli kogu oma eelneva elu unustanud, keskendunud uuele ning ta polnud kindel, kas David sinna kuulub.
"Sest kui on, siis kuidas sa seletad talle oma 'tööd'? Sa ei tohiks teda saladusse pühendada," jätkas Rachel Andie vaikimist tähele panemata. Ta istus maha ning hetkeks arvas Andie, et Rachel on oma seisukohast taganenud, kuid see polnud nii.
"Andie, kas sa tõesti loobuksid kõigest? Iga viimane kuul, mida sa kasutad oma elu päästmiseks muudab sind vähem inimeseks. Varsti muutub halbade tapmine kinnisideeks. Andie, sa oleksid tõesti valmis loobuma oma elus? Loobuksid sa David'ist?" lõpetas Rachel ning vaatas küsivalt Andie'le otsa. Muidugi teadis Rachel David'ist, sest ta oli Andie esimesel siiasaabumise ööl uurinud tema tausta. Lõpuks olid siiski kõik need küsimused siiski näitemäng.
Siis turgatas Andie'le pähe üks mõte ja ta küsis:"Rachel, sa ikka mäletad, et sina olid see, kes mu siia tõi?"
Rachel noogutas vaevumärgatavalt.
"Aga ma mõistsin, et mul pole õigust kelleltki tema elu ära võtta. Mitte sellises tähenduses," lausus ta.
Andie vaikis hetke ning mõni minut hiljem küsis:"Kas Diego ei taha sinuga peret luua?"
Rachel raputas pead.
"Meie elu kõrvalt pole see võimalik. Ma ei kavatsegi sind sundida ümber mõtlema, kuid sul on veel võimalus siit lahkuda," lausus Rachel tõsiselt, pannes Andie mõtlema. Ta kuulis iga viimset Rachel'i lausutud sõna, kuid ei tahtnud mõista asja tõsidust. Ta pidi jälle tegema valikuid. Ühel pool oli organisatsioon, kurjaga võitlemine, elu täis põnevust, ohte, aga ka Theo ning ehk isegi Rachel. Teisel pool oli David, võimalik perekond ning headus, aga ka elu täis mälestusi ning kahetsust. Kumbagi poolt valides pidi ta jälle tegema haiget teisele. Ent Andie teadis, et seekord peab ta ise otsustama. Ta pidi mõtlema ainult endale, ei kellelegi teisele ning sisimas oli tal see vastus koguaeg olemas olnud.
Andie kõndis üle toa vastasseina poole, jäädes seljaga Rachel'i suunas ning lausus. "Ma jään oma otsusele kindlaks. Ma ei murra oma sõna. See on elu, mida ma tahan. Anna andeks, aga mina pole sina."