Pärast vestlust suhtus Rachel Andie'sse hoopis teistmoodi. Ta oli taas sõbralik ja heatujuline kaaslane. Sisimas oli tal hea meel, et Anide oli otsustanud jääda.
Järgmisel hommikul käisid nad korra peakorteris, veendumaks, et kõik tööd on kontrolli all ning otsustasid siis ülejäänud päeva vabaks võtta. Andie't rõhus küll eelseisva missiooni raskus, kuid ta püüdis seda aina edasi lükata ning elada päev korraga. Ta teadis, mida ta peab tegema, kui nad Wilson'i kätte saavad. Lõpuks jahtis Wilson Andie'le teadmatul põhjusel just teda ning Andie võimalus oli see ka lõpetada.
Rachel ja Anide käisid terve hommikupooliku ja pärastlõuna poodides San Francisco südames, kuhu nad olid sõitnud Rachel'i uhiuue Porche'ga.
"See on väike kingitus Diego'lt," oli Rachel vastanud, kui Andie esmakordselt autot nägi.
Kell oli umbes viis saamas, kui Porche lõpuks kolmekorruselise räämas korterelamu ette seisma jäi ning Andie kõrvalistuja uksest väljus. Ta lehvitas Rachel'ile, kes oli otsustanud Diego juurde minna ning sisenes lahti olevast uksest trepikotta. Ta kõndis kolmandale korrusele ja keeras ukse lahti. Suur oli tema üllatus, kui nägi esikus nagis rippumas meeste jopet. Ta oletas, et tegu on Diego mõne vana jopega ning viskas enda jaki selle peale. Ümber pöörates märkas ta aga meest, kes seisis elutuppa viiva ukse lävel. David. Väheke segaduses olles taganes Andie seina vastu. Ta ei mõistnud, kuidas see sai tõsi olla? Ühtäkki tajus ta olukorra tõsidust ning siis jälle soovi mehele kaela hüpata. Lõpuks, viimasele soovile järele andes, kõndis Andie David'i juurde ja kallistas teda tugevasti.
"Nii hea, et sa siin oled," lausus Andie vaikselt, lastes emotsioonidel endast võitu saada.
"No, mis nüüd?" küsis mees, pühkides esimese pisara Andie põselt. Esimest korda siinveedetud aja jooksul oleks Andie tahtnud kellelegi paljastada oma saladuse. Ta vihkas David'i ees salatsemist. Nende vahel polnud kunagi olnud saladusi ja nüüd ohustas nende suhet üks Andie poolne räpane vale. Kuid ta surus selle mõtte alla, keskendudes praegusele hetkele.
"Miks sa ei öelnud, et sa tuled?" küsis Ande, kui oli diivanile istunud.
"See oli Rachel'i idee," paljastas mees.
"Muidugi, nii temalik," pomises Andie, imestades, et ta ise selle peale ei tulnud. Ta toetas oma pea David'i õlale ning küsis: "Kui kauaks sa siia jääd?"
"Nii kauaks, kui sa tahad," oli mehe vastus.
Nad istusid veel mõnda aega, kuni Andie kuulis oma telefoni helisemas. Ta hüppas püsti ning võttis kotist oma mobiili.
"Mis on?" küsis ta mitte eriti sõbralikult, kui nägi, et helistajaks oli Theo. Ta tõesti lootis, et tegemist polnud töö asjadega, sest praegune hetk David'iga oli väärt rohkem kui mõne mõrtsuka peatamine.
"Pane end valmis. Me vist leidsime Wilson'i. Ma olen minuti pärast su maja ees," lausus Theo kiiresti ning vägagi tõsiselt, mis tähendas, et tegemist ei olnud naljaga. Andie oleks igal hetkel selle pikalt saatnud, kuid siiski oli see esimene missioon, milles Andie'l oli lubatud osaleda ja tegemist oli siiski Andie vanemate tapjaga. Ta pidi minema.
Andie pani mobiili endale taskusse ning pöördus David'i poole.
"Anna andeks, aga ma pean minema," ütles ta vabandavat nägu tehes.
"Pole midagi. See oli Rachel, eks? Ta ütles, et teil on tööl praegu väga raske. Mine aga," ütles David ja tõusis samuti püsti. Ta tõesti uskus, mida rääkis.
"Kas ta ütles nii?" küsis Andie. David noogutas.
Hetke pärast kuulis Andie elutoas olevast lahtisest aknast kummide vilinat ja pidurdamist. Theo oli Andie'le järele tulnud. Andie suudles David'it põsele ning siis avas ta ukse.
"Tule varsti tagasi," kuulis ta David'it ütlemas enne, kui ukse sulges.
Edasine toimus kõik väga kiiresti. Tänavale jõudes märkas Andie pimedas tulede säras Theo autot ning läks ja istus kiiresti mehe kõrvale autosse. Ta ei heitnud kordagi pilku maja kolmanda korruse aknale, kus seisis David, mittemidagiütleval pilgul jälgimas, kuidas auto pimedusse sõitis.
No comments:
Post a Comment