"Terve oma senise elu jooksul polnud ma kordagi osanud unistada vabadusest. Alati oli keegi, kelle pärast ma pidin püüdlema paremuse poole, olema keegi, kes ma pole. Kuni päevani mil mu vanemad surid. Ma jätsin oma töö, jätsin kõik, et minna mujale. Eemale halbadest mälestustest.
Nüüdseks on kolm kuud möödunud ajast, mil kolisin San Franciscosse. Siin kohtusin inimestega, kes pühendasid mind enda saladustesse. Nad vajasid mind sama palju kui mina neid, isegi kui nad algul seda ei tunnistanud. Koos me täiendasime üksteist. Mu elustiil muutus täielikult. Kõik päevad, mil ma ärkasin olid täis ohte. Kuid ma ei teadvustanud seda endale. Nautisin oma elu ja vabadust liialt, et nendest loobuda. Kuni ühel päeval hakkas mu elu taas allamäge veerema. Ma olin võimukas, kardetav, isegi rikas, kuid sellest ei piisanud, et kaitsta ka oma sõpru, neid enda juures hoida. Ükshaaval hakkasid nad mu elust lahkuma, jättes mind üksi oma probleemide ja muredega. Ma murdusin, kuid võtsin end siiski kokku, et tulla tagasi, olla võitmatu. Kaotusvalu muutus vihkamiseks ning kättemaks magusamaks kui miski muu."
-Andie
No comments:
Post a Comment