Äsja San Franciscosse jõudnud bussi pealt astus maha noor naine, mustad juuksed tuule käes lehvimas. Kiirel sammul hakkas ta oma käes oleva kaardi järgi astuma, et mitte esimesele tööintervjuule hiljaks jääda. Rasket kohvrit enda järel vedades kõndis ta mööda San Francisco tänavaid. Vaid korra peatus ta, et võtta vastu mobiil, mis äsja helisema oli hakanud.
"Hei, David," tervitas ta helistajat. ("Andie? Oled sa kohal?)"Jah, just jõudsin. Kas sa kujutad ette kui ilus siin kõik on!?" hüüdis ta vaimustunult mobiili. ("Jajah. Kas sa tead juba, kus sa elama hakkad?")"Jaa, üks minuealine naine otsib kaasüürilist. Niiet selle koha pealt on kõik korras. Kuule, mul hakkab viie minuti pärast töövestlus. Ma pean minema. Helistan sulle pärast tagasi. Tsauka!" lausus Andie ning pistis mobiili tagasi kotti.
Märkamatult oli ta jõudnud oma esimese tööintervjuu asupaika. Andie seisis suure ja uhke hoone ees, mis asus kesklinnas ja mis kuulus kohalikule ajalehele. Andie oli ka varem ajakirjanikuna tööd teinud. Ta astus hoone ees olevatest treppidest üles ning sisenes hoonesse. Ta küsis juhatuse administraatorilt oma intervjuu täpse asukoha ning peagi seisis ta inimestest tulvil olevas ootesaalis. Peale Andie soovisid seda ametikohta veel kümned kirjanikud. Ta vedas oma kohvrit enda järel ning maandus lõpuks ühele vabale istekohale. Kõik ümberringi närveerisid või õppisid pähe oma CV-d, millega tööandjale muljet avaldada.
Kui kord lõpuks Andie kätte jõudis, oli ooteruumis rahvast tunduvalt vähemaks jäänud.
"Preili Stewart, palun," lausus sekretär, kellele Andie järgnes.
Andie astus sekretäri järel kabinetti ning võttis istet hallineva mehe vastas oleval toolil. Mees ilmselgelt oli kogu ajalehe boss. Andie tervitas meest, millele too ei vastanud, vaid alustas kohe küsitlusega.
"Kas te olete ka ennem ajakirjanikuna töötanud?" küsis karuse häälega mees. Andie vastas jaatavalt ning ulatas mehele oma CV, mida mees mõne hetke uuris.
"Ja kui kaua olete San Franciscos elanud?" küsis mees ja heitis pilgu Andie'i kohvrile.
"Ma alles saabusin," vastas naine masinlikult. Mees tõusis püsti ja veidi liiga sõbralikult naeratades lausus:"Kena. Me veel võtame teiega ühendust."
Andie teadis liigagi hästi, et viimane lause oli labane vale. Ta tõusis püsti ning surus mehel kätt ja lahkus, võttes taas ette linnakaardi, et otsida üles järgmise tööintervjuu toimumiskoht.
- - - - -
Kui Andie lõpuks oma uude elukohta jõudis, oli kätte jõudnud õhtu. Terve päeva oli ta otsinud tööd ning siiani tulemusteta. Lõpuks oli ta lihtsalt alla andnud.
Andie seisis kolmekorruselise kortermaja ees, millest pidi saama tema uus kodu. Maja asus äärelinnas, mis oli täis lagunevaid elamuid. Läheduses polnud poode ega kohti, kus rahvast oleks palju liikunud. Kogu ümbrus paistis veidi kahtlane, isegi ohtlik. Kui Andie ei teinud sellest välja ja astus sisse lahti olevast uksest, mille taga ootas Andie't tema uus tulevik
-
Andie kõndis kolmandale korrusele ning jäi seisma ukse juures nr.18. Ta koputas, kuna uksekella seal ilmselgelt polnud. Läbi ukse kostsid lähenevad sammud ning hetke pärast avati uks. Andie vastas seisis noor naine, kelle pruunid lokkis juuksed varjasid poole ta näost ning kelle olek polnud just eriti külalislahke.
"Tere. Andie Newton," tutvustas Andie ennast. Naine noogutas ning kutsus Andie edasi.
"Rachel McKenzie," ütles ta ka enda nime ning läks tagasi kööki, kus ta ilmselgelt hetk tagasi oli olnud. Korter oli pisike, kolmetoaline ja ühe vannitoaga.
"Sinu tuba on koridori lõpus," ütles Rachel. Andie noogutas ning ilma igasuguse jututa läks lihtsalt oma tuppa asju lahti pakkima. Ta ei kavatsenud täna oma kaasüürilisega lähemalt tutvuda, lootes, et ehk homme, kui ta ärkab on Rachel veidi sõbralikum ning neist võiksid isegi sõbrad saada.
No comments:
Post a Comment