"Niiet, miks sa San Franciscosse otsustasid tulla?" küsis Rachel hommikusöögi ajal. Andie soov oli täielikult täide läinud ning hommikusöögi ajal oli Rachel palju paremas tujus, kui eelneval õhtul. Nad istusid koos köögis ja sõid Racheli valmistatud pannkooke.
"Tahtsin lihtsalt iseseisvamaks hakata. Leida omale töö, endaga ise hakkama saada," lausus Andie ja rüüpas musta kohvi.
"Sa elasid varem oma vanematega?" uuris Rachel.
"Ei. Nad on surnud," vastas Andie järsult. Siiamaani ei tahtnud ta sellest rääkida ning tema karm hääletoon luges selle teema lõpetatuks. Rachel'iga oli siiski lihtne rääkida. Ta ei hakanud kaastunnet avaldama, vaid noogutas ainult lühidalt ja mõistvalt. Tahtmatult tundus Andie'le, et Rachel teab temast nii mõndagi rohkem, kui ta välja näitab.
"Kus sa töötad?" küsis Andie nii möödaminnes, pärast väikest pausi. Ta ehk ei märganud Rachel'i ilmet, enne kui too ütles: "Olen poole kohaga siin nurgapeal baaris ettekandja."
"Ega seal juhuslikult minu jaoks tööd ei leidu?" küsis Andie pigem naljatades, lootuseid mitte eriti kõrgele seades. Kuid Rachel'i reaktsioon sellele küsimusele oli veider.
"Milleks sa raha nimel valmis oled?" küsis ta Andie'le mõtlikult otsa vaadates.
"Mul on näpud päris põhjas. Ma peaks vist ütlema, et olen valmis milleks iganes...," ütles Andie naeratades. Tol hetkel ei teadnud Andie, kui palju see lause ta elu võis muuta.
"Mul on sulle tööd," lausus Rachel tõsiselt.
-
Pärast ühte telefonikõnet ja läbirääkimisi viis Rachel oma uue kaasüürilise oma tööandja juurde. Viimase imestuseks kõndisid nad kohalikust baarist mitme meetri kauguselt mööda.
"Rachel, me läksime just baarist mööda," lausus Andie.
"Ma tean," ütles Rachel lihtsalt. Nad kõndisid edasi ning umbes 10 minuti pärast jõudsid ühte kõrvaltänavasse. Tänav oli kitsas ja kõik räpased majad olid üksteise küljes kinni. Rachel peatus ühe urka ees ning pidas maha veel ühe telefonikõne, pärast mida lubati neil sisse minna. Seda kõike tehes oli Rachel eriti ettevaatlik. Ta vaatas pidevalt üle õla, veendumaks et keegi enid ei näe.
-
Tahes tahtmata tundus Andie'le see kahtlasena. Nagu oleks tegu millegi ebaseaduslikuga. Pärast urkasse sisenemist võttis neid vastu keskealine naisterahvas. Ta naeratas lahkelt ning ka see tundus Andie'le veidrana. Naine juhatas nad lühidalt koridori lõpus oleva ukse juurde. Naine oli kellegi sekretär, see oli kindel. Kogu selle aja jooksul ei pannud Andie isegi ümbrust korralikult tähele. Rachel koputas uksele ning meeshääl kutsus neid sisse.
-
"Vaata aga vaata, Rachel. Tutvusta mulle oma kaaslast," käskis mees, kes neist eemal nahkses toolis istus. Mees oli suhteliselt noor, mitte üle 30ne. Tema kabinet oli pime, seal polnud aknaid ning ainsaks valgusallikaks oli kirjutuslaual olev vanaaegne lamp. Rachel avas oma suu: "Andie Stewart, 21. Vanemad surnud. Kolis äsja üksi San Franciscosse. Ta vajab tööd."
Mees naeratas. Andie't hindavalt silmitsedes.
"Sa ju tead, et ma pean tema tausta uurima," lausus mees. Kogu selle aja seisis Andie rahulikult Rachel'i kõrval. Ta mõistis asja tõsidust ning ometi oli see kõik tema jaoks paeluv. Ta oli küll veidi hirmul, kuid rohkem põnevil.
"Pole vaja. Ma uurisin tema elulugu terve öö otsa," ütles Rachel mehele. Nüüd silmitses mees hindavalt ka Rachel'it.
"Väga hea. Sa tead, et ma usaldan sind," vastas mees. Rachel naeratas ning kõndis ümber laua, lõpuks mehele sülle istudes.
"Mis siin toimub?" oli esimene asi, mida Andie küsida suutis. Kogu selle aja polnud keegi suvatsenud talle rääkida kübetki toimuvast. Kuid et midagi oli teoksil, sellest sai Andie isegi aru.
"Oi, me oleme kihlatud," ütles mees ning suudles Rachel'it, kes endiselt ta süles istus.
"Ta ei pidanud silmas meid," lausus Rachel itsitades. "Las Theo seletab talle."
"Paremalt teine uks," lausus ta silma pilgutades. Andie noogutas vaevu ning lahkus toast, sulgedes enda järelt ukse.
-
Kop-kop
Ilma vastust ootamata avas Andie ukse ning astus sisse. Vaatepilt, mida Andie nägi, oli veelgi veidram. Tema ees laius pikk laud ning selle ümber paiknesid paarkümmend tooli. Otsaseinas rippus suur tahvel. Kogu toas oli tunda salapära. Andie astus vaistlikult edasi ning istus ühele toolidest. Miks oli Rachel ta siia saatnud? Vastuse sellele küsimusele sai naine siis, kui uks tema selja taga uuesti avanes. Sisse astus üks umbes Andie vanune mees. Tal olid heledad turris juuksed ning tema naeratus, mida ta Andie'le koheselt paljastas, oli säravvalge. Millegi pärast tekitas see noormees Andie's usaldust ning ta naeratas vastu.
"Andie, on nii?" küsis mees ning sulges ukse.
"Vaata, mul pole aega mingiteks viisakusavaldusteks . Lihtsalt seleta mulle, mis siin toimub?" lasi Andie selle küsimuse endast välja. Mees naeratas uuesti.
"Olgu," lausus ta ning võttis istet Andie vastas. "Kuula mind nüüd. Sa pead lubama, et kogu see asi jääb meie vahele, eks? Loomulikult teavad asjast ka Rachel ja kõik teised siin kandis viibijad, aga sellest ei räägita kunagi kuigi avalikult, selge?"
"Äkki asud asja juurde?" küsis Andie kannatamatult.
"Vaata, see peaks sind rahustama," lausus mees ning võttis oma jaki taskust väiksed nahkkaaned ning näitas nende sisu Andie'le. Kaante vahelolid dokumendid, mis kinnitasid, et Theo Carter töötab politseis uurijana ning et tal on relvaluba. Mees pistis dokumendid uuesti taskusse ning pöördus Andie poole, et vastata naise küsimustele.
"Kas see on mingi politseijaoskond? Sest kui on, siis ma pole midagi teinud," alustas Andie, kuid mees segas teda vahele.
"Kas see näeb välja nagu p o l i t s e i j a o s k o n d ?" küsis ta silmi pööritades, viimast sõna venitades. Andie kehitas õlgu.
"Kuula siis. Kas sa tead kuidas su vanemad surid?" küsis mees.
"Kuidas s i n a seda tead?!" pahvatas Andie ning tõusis püsti.
"Rahune, me kõik teame," püüdis Theo naist lohutada, kuid muutis asja veel hullemaks.
"Veel parem!" hüüdis Andie vihaselt. Ta tõesti hoidis end mitte mehele kallale tormamast.
"Kes te sellised olete, et peate teadma minu eraelust?!" ei suutnud Andie oma karjumist talitseda.
"Andie, me püüame sind ju kaitsta," ütles mees ning järgnes Andie'le, kui too vihaselt toas ringi käis.
"Mille eest?!" jäi Andie seisma. Ta ei vajanud kaitset. Tal polnud seda vaja.
"Andie, see mis su vanematega juhtus oli..."
"See oli õnnetus!" hüüdis Andie hüsteeriliselt.
"See polnud õnnetus," ütles Theo, tundes kaasa naisele, kes ta ees seisis. Mälestused valust olid tunginud uuesti Andie ellu. Ta ei suutnud sellele vastu seista ning vajus mööda seina maha, pisarad voolamas.
"See o l i õnnetus," oli kõik, mis ta suutis öelda, teadmata enam mida uskuda. Ta kattis oma näo kätega, suutmata tajuda reaalsust.
Viimaest murdumisest võis möödas olla minutied, võibolla mitmeid tunde, kuid Andie oli ikka endiselt maas, selles samas tahvli-, toolide ja pika lauaga toas. Viimase mälestusena sellest hetkest tajus Andie Theo käsi enda ümber. Theo teda lohutamas.
No comments:
Post a Comment